Saaremaa õlu – salakaval ja klassikaline
Kuskilt kuulsin, et pooles liitris õlles pidavat olema kolme kotleti jagu toitaineid – väga rammus jook kohe. Saaremaal on õlletegu siiani levinud ning seda valmistatakse nii kodudes kui pruulikodades. Ajalooliselt on õlu väga vana jook ning lugedes erinevaid ajaloolisi jutustusi, oli õlu Eestimaa peal juba eKr.
Esimene kirjalik teade pärineb küll alles aastast 1284, kus Saaremaa piiskop nõuab rahvalt õlleandamit – sellised andmed siis vanadest ürikutest Saaremaa õlu kohta. Ka vanadest taludest leiab siiani nii õllevaate kui ka õllekehasid, tasub võimalusel uurida aida alla kui pererahva luba olemas!
Õlletegu on olnud peamiselt peremeeste pärusmaa ning tänapäevalgi teevad seda pigem mehed kodudes. Siiski on Saare naine üks vinge tegelane ning kui on olnud vajadust ka õllemeister olla, on nad seda ka olnud – nii teavad vanaemad rääkida. Õlut tarbiti vanasti rohkem tähtpäevade puhul. Olulisemateks olid jaanid ja jõulud.
Samuti tehti õlut sääraste isiklike sündmuste puhul kui pulmad ja matused. Pulmadeks üritati teha kangemat kraami. Võib-olla sealt ka ütlus, et koduõlu on salakaval ning niidab ka kangemad mehed.
Õllel on võimed nii lepituseks, väikseks riiuks kui ka karude tantsima panemiseks – loodame, et siiski kõik just selle rõõmsama poole õllest üles leiavad. Õlu on maksevahendina käibel olnud, vanal ajal raha ja viina polnud, siis tasuti näiteks heinateo töölistele või muudele abilistele ikka õlles.
Milline on klassikaline taluõlu
Hele saaremaine koduõlu on kergelt hägune, helekollane, humalane ning kergelt pärmine. Iseloomult on koduõlu salakaval – mahe ning samaaegselt ka kange. Üldiselt on igal peremehel oma retsept ning sellest olenevalt varieerub nii õlle värvus, kangus kui muud nüansid õlles.
Õllele saab anda karamellisemat maitset juurde kui ka humalasemat maitset, millise õlle soov just on. Iga meistri oma vaba voli ja loomingulisuse vili.
Saaremaa õlu kunst vanaema jutustuste järgi
Kõige pealt kasvatatakse oder, siis saadakse vili ning kuivatatakse või pannakse kohe likku ja idanema. Idanema pannakse põranda peale umbes 10 cm kihina (kivi põrandale), alla panuks näiteks kapsalehed, kaetakse riidega – nii tekib õige keskkond idanemiseks. Peale idanemist pannakse terad koos idudega kuivama (seal peres idusid ja juurealgeid ei eemaldatud). Peale kuivatamist võeti vajalik kogus teri ja jahvatati koredaks ehk jämedamaks linnasejahuks. Ülejäänud idandatud ja kuivatatud vili jäi tallele spetsiaalsesse nõusse ning kasutati vastavalt vajadusele.
Seejärel täideti esimene anum, kuhu põhja läksid kadaka oksad ning nende peale linnasejahu ning kõige peale valati keev vesi, ääretasa täis. Sealt hakati laskma meskit, kus polnud veel humalaid ja pärmi. Meski oli maitselt magus ja lastele väga meeldis, pakuti ka neile rõõmuks.
Meski pandi omakorda uude tünni ehk käimatanni. Sinna lisati keedetud humalavett, vastavalt retseptile ning lisati pärm, mis eelnevalt teises ämbris käima läinud koos meski ja humalaveega. Käimatannile pandi peale ka esimeseks päevaks aegajal riidekate, mis hoidis sooja tünnis – pärm töötas siis paremini.
Käimatann jäeti seisma vähemalt 24 tunniks ning jälgiti tekkiva vahu kvaliteeti, isegi öösel. Mida suurema mulliga vaht, seda kvaliteetsem õlu ja suurem õnn pere õuel. Kui käimatannis oli õlu piisavalt kaua olnud, lasti ta ümber õllekehasse, kus ta siis veel seisis ning anumal oli kraan kust sai siis vajadusel juba õlut lasta (vanasti olid puunõud, uuemal ajal roostevabast metallist nõud). Õlut jõid nii naised kui mehed, lastelegi pakuti õllevahtu, kuid see polnud enam nii minev kaup meski.
Mõnel pool olla tehtud ka õllesuppi õllest (magustoit) – õlu lasti keema, lisati tükeldatud saia kuubikud ja klopitud muna ning suhkur. Lisaks tehti õllest ka lokivedelikku. Õlu pandi veega pooleks klaasi ning lokirulle kasteti sinna sisse. Nii saadi ilusamad ja püsivamad lokid.
Tänapäeval on Saaremaised pruulikojad oma sortimenti erinevate õlledega laiendanud ning isegi Linnase Limpsi valikusse toonud ehk alkoholi vaba joogi, mis sobilik inimestele, kes alkohoolseid jooke ei tarbi ning lastele – asendab tänapäevase liiga suhkruse kalja.
Õlle kõrvane
Aga mis on siis paslik õlle kõrvane Saaremaal, eriti suvel. Selleks on nagu ikka Saaremaal erinevad kalad – kuivatatud kala (särg, tuulehaug, lest) ja suitsutatud kala (alates räimest lõpetades angerjaga). Vanaemad soovitavad muidugi ka leiba lisaks suitsukalale, muidu pidavat asi liiga läägeks minema.
Loomulikult on valik tänapäeval õllesnäkkideks laiem kui üks või teine kala. Saaremaal toodetakse väga häid õllekõrvaseid lihasnäkke, juustusnäkke ning ka erinevaid soolaseid küpsiseid ja kröbinaid. Välja sööma minnes kui tekib soov õlut tarbida, siis kindlasti uurida restoranist/pubist milline Saaremaa õlu ka toiduga sobiks ning vahelduseks teistele laiatarbe õlledele ka üks kohalik ära maitsta.